Tšernobõli 4.reaktor ja maha jäetud kohad

Reede pärastlõunal alustasime isaga sõitu Ukraina poole. Kaks tundi lendamist ja Kiievis kohal me olimegi. Samal õhtul käisime veidi linna peal veel ringi, sõime, ostsime kohalikku šokolaadi ja läksime magama. Järgmisel päeval jalutasime 7 tundi ringi, külastades mungakloostrit, II maailmasõja muuseumit, Kiievi monumenti Emake Kodumaa, väikest turgu ja kõike muud, mis tee peale jäi. Kõige põnevamaks kujunes siiski eilne päev, pühapäev.

 

Emake Kodumaa

 

Eile 8.00 väljus minibuss lisaks meile veel 7 inimese + giidi + bussijuhiga. Kokku oli meid seega 11. Esimese asjana sain kohe masina, millega mõõta radioaktiivsust. Seda tegin ma terve päev igal pool, kus käisin. Normaalseks tasemeks on kuskil 0,3 ja alla selle.

4.reaktori ees ehk reaktori ees, mis 1986.aastal plahvatas. Pildil on mul käes see masin, millega sai mõõta radioaktiivsust. Normaalseks tasemeks on 0,3 ja alla selle, kuid pildilt on näha, et mitmesaja meetri kaugusel reaktorist on tasemeks 2,64.

 

 

1986.aasta aprillis kaasnes reaktori purunemisega suure koguse radioaktiivse aine paiskumine õhku. Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal ning eriti Valgevenes. Ligikaudu 17 miljonit inimest said radioaktiivsest ainest kas siis suuremal või väiksemal määral kahju oma kehale, ainuüksi Ukrainas suri veel 14 aastat pärast katastroofi 300 000 inimest kiiritustõve tõttu. Laiali paisatud radioaktiivse aine hulk ületas 400 korda Hiroshima pommitamisel tekkinut. Need arvud on üsna hirmuäratavad ja need emotsioonid, mis mind valdasid pärast seda päeva, on üsna kirjeldamatud.

 

 

 



Terve ala oli selliseid märke täis. See tähendas seda, et antud kohas oli eriti radioaktiivne koht, kuhu ei tohtinud lähedale minna. Üldiselt oli igal pool õhus üsna normaalne radioaktiivsuse tase, kuid maapinnale lähedamale seda masinat pannes oli näha, kuidas radioaktiivsuse tase aina tõusis. Tihti oli sammaldel radioaktiivsuse näit lausa üle 15, sest sammal on justkui käsn, mis võtab aineid enda külge.

 

 

Esimesena tegime peatuse mitmekümne kilomeetri kaugusel tuumaelektrijaamast, kus oli väike maha jäetud küla, kus elas täpselt üks inimene, 87-aastane vanaproua. Näha oli väga mitmeid vanu maju, poode, majade sees erinevaid ajalehti, riideid, nõusid jne. Kõik oli täielikult maha jäetud. See, mis ma seal juba nägin, tundus uskumatuna, kuid edasi suuremasse linna sõites ei suutnud ma üldse oma silmi uskuda ja see tegi lausa õnnetuks, mis seal toimus.

 

87-aastase vanaproua maja, kes on elanud üle 20 aasta täiesti üksi selles vanas külas

 

Samas külas asunud pood. On näha, et maja peale on kirjutatud "produktõ"

 

 

Kui jõudsime Prõpjati linna, olin ma küll täielikult hämmeldunud. Juba enne katastroofi oli see linn täis mitmekorruselisi kortermaju, seal oli diskoteek, spordihoone, lõbustuspark. Giid ütles ka, et tänaseks oleks see linn kindlasti kuskil kolm korda suurem ja tegevusi, mida teha, oleks seal meeletult. Iroonilisel kombel pidi paljude asjade, ka lõbustuspargi avamine toimuma 1.mai 1986, kuid 26.aprillil plahvatas tuumaelektrijaam ja samaks päevaks oli terve linn evakueeritud. Kunagi tagasi ei läinud sinna keegi.

 

Ma usun, et need pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, mistõttu lisangi pildid meeldejäävamatest kohtadest selles linnas.

 

Prõpjati linna kino

 

Spordihoone

 

 

 

 

 

Lõbustuspark, mille avamine pidi toimuma 5 päeva pärast

 

Lõbustuspark

 

 

 

Kool

 

 

 

 

Klassiruum koolis, mis oli täis gaasimaske

 

Lasteaed

 

 

 

 

 

Leidsin internetist pildi, kus on võrdlus, milline oli ujula veel 10 aastat pärast õnnetust (1996) ja milline on see praegu

 

Masin näitab 6,72. Tuletan meelde, et normaalne on 0,3

 

Staadion 5000 inimesele

 

 

 

Nagu näha, on aastad teinud oma töö. Viimase asjana päeva lõpus ronisime 16-korruselise korteri katusele, kust oli näha kõiki kohti, kus olime päeva jooksul käinud. See vaatepilt tegi päris kurvaks, sest aeg oleks nagu seisma jäänud. Võis näha seda, milline see linn oli 29 aastat tagasi, kuid samas oli kõik täiesti teistsugune. Puud igal pool, hooned lagunesid, kõik nägi välja lihtsalt nukker.

 

Ma olen reisinud küll palju ja näinud igasuguseid asju, kuid see oli küll midagi sellist, mida mu silmad varem pole näinud. Unustamatu päev.



Always be proud of yourself

Hei mu armsad blogilugejad, kes te veel üldse viitsite seda jälgida, sest olen kirjutamisega jäänud ikka täitsa laisaks. Loodan, et teil kõigil oli mõnus vaheaeg täis puhkust, naeru, häid inimesi ja kogusite piisavalt uut energiat, et uus veerand kiiresti üle elada ja minna paari nädala pärast juba talvevaheajale ;) Ise pole ma see veerand veel kooli jõudnud ja ma usun, et enamus teavad, miks see nii on, kuid räägin nüüd kõigest pikemalt, mis vaheajal toimus ning kuidas mul üldse läheb praegu. Pilte lisan ka palju :) 

Kirjutasin siia viimati üks päev enne Londonisse minekut. Londonis oli MEGAVINGE!!!! Lennukisõidu ajal olid kõik meeletult ärevil, mistõttu oli magamine sinna minnes raske, eriti kuna väga paljud ei käinud samal päeval koolis, kuid olin üks neist, kes käis, mis tähendas seda, et üleüldse terve reisi aja olin päris süsi, aga kõik see seltskond, kohad kus käisime ja LONDON on piisav selleks, et väsimus kõrvale heita ja lihtsalt nautida. Nende päevade jooksul külastasime nii paljusid kohtasid, paljudes neist olin ka varem käinud. Käisime Kensington Palace's, Buckingham Palace ees, Hyde Park'is, nullmeridiaani juures kus olin ühe jalaga läänepoolkeral ja teise jalaga idapoolkeral, Houses of Parliament'is Briti istungit kuulamas, Harry Potteri filmistuudios, Her Majesty's Theatre-s Ooperifantoomi vaatamas, The Globe-s, St Paul's Cathedral-is, kus oli ülicool Whispering Gallery, kus kuulis mitmekümne meetri kauguselt, mida teine inimene sosistas, Tower of Londonis ja muidugi šoppamaaaaas!! Lisaks Londonile käisime üks päev ka Oxfordis, kus oli ERITI armas olla, sest nagu paljud teavad, olin eelmine suvi 3 nädalat Oxfordis keeltelaagris, seega oli niiii armas olla tagasi selles linnas, kus on nii palju häid mälestusi!

Kõige kõige parem!!

 Kõik lehed puudel olid NIIII ilusad värvilised, et üle pika aja tekkis tõesti ILUSA sügise tunne! :)

 Kõige naljakamad neiud ÜLDSE

 babyface level 5000 & London

 Õnnelikud lapsed pärast pikka šoppamist

 Vaieldamatult kõige naljakamad, lahedamad ja armsamad Oxfordi elanikud

mu armas Birgit!!!!

 nullmeridiaan

Tower of London

Mu kaunitar @M&M's shop, LUKSUUUUS

Her Majesty's Theatre-s muusikalil The Phantom of the Opera - SUPER KOGEMUS

Päev enne ära minekut, kui kõik ostetud asjad laiali olid nii, et tuppa ei mahtunud kõndima ja pidime Paula välja saatma, et saaks natukenegi ruumi tuppa

Eestisse jõudsime tagasi vaheaja kolmapäeval, mis tähendas seda, et sain nautida veel üks päev vaheaega enne operatsioonile minekut. See päev oli tõesti hea. Istusime Kristjaniga kolm tundi solarise vapianos ja rääkisime kõikvõimalikel teemadel ning pärast seda sain kokku Sannuga, kellega istusime veel mitu tundi hobujaama vapianos juttu rääkides. Väga mõnus päev oli!

Vaheaja reedel oli mul lõpuks mandlioperatsioon, mis pidi esialgu olema üldse 15.märtsil, kuid mida lükati erinevatel põhjustel niiii palju kordi edasi. Nüüd see siis oli lõpuks. Operatsioon möödus väga edukalt, verejooks oli küll suur olnud operatsiooni ajal, kuid taastusin kõigest üllatavalt kiiresti, kurguvalu on nüüdseks juba täiesti läinud ning järel on ainult palavik, mis on nüüdseks olnud juba kaks nädalat. Mingiks ajaks see läks küll ära, isegi pärast operatsiooni kolm päeva polnud seda enam, kuid tuli tagasi ja õhtuti lööb enamasti välja. Väga halb. Koolist olen puudunud juba kaks nädalat ja väga maha jäänud. Aga haiglas olemise ajal ja ka sellel ajal, kui olen kodus olnud, on olnud mul niiii palju armsaid sõpru, kes on käinud külastamas. Aitäh kõigile :)

Mu Grete

Mu Kevin

Mu Kristjan

                                                                                    Mu Romet

Lõpetuseks lisan veel veidi pilte selle aasta pildistamisest, aga kõik pildid on tehtud telefoniga, sest ma lihtsalt pole viitsinud neid skännida. Ülevaate saab ikka, vahet pole missuguse kvaliteediga ;)

Mäletan nii hästi aega, kui hakkasime rohkem suhtlema. See oli suvi pärast 4.klassi. Mäletan isegi, kuidas küsisin temalt, kas ta tahaks minu pinginaaber olla järgmine aasta.. Ja nii see läks. Kuigi meie teed lähevad pärast seda aastat lahku ning kuigi me ei jätka järgmine aasta samas klassis, sest lähen ise vahetusõpilaseks ning kumbki pole veel gümnaasiumi valikus kindel, siis vaieldamatult parim pinginaaber ja sõbranna since 2008.

ma meestes ehk kõige paremad, armsamad ja ilusamad

Maailma KÕIGE parem õde :)               

         

aasta 2004, 1.a klass

aasta 2012, 9.a klass

PS! Kui keegi ei pannud tähele, siis 9.klassi pildil istuvad ja seisavad kõik täpselt samas järjekorras nagu 1.klassi omal. Ainus erinevus on see, et 3 õpilast on klassist läinud ning klassijuhataja on vahetunud.

Läbi nüüd saigi selleks korraks mu pikk postitus. Ma pole vist varem kunagi nii palju pilte lisanud ühte postitusse, aga mingit erinevust on ju vaja, et asi liiga ühesuguseks ei muutuks. PALUN olge ikka kõik üksteise vastu lahked, naeratage, kui näete, et inimesel on raske ning pidage vastu, varsti on jõulud ja veel enne seda hakkavad päkapikud käima! Olge tublid mu armsad ja järgmise korrani!! :)