Reede pärastlõunal alustasime isaga sõitu Ukraina poole. Kaks tundi lendamist ja Kiievis kohal me olimegi. Samal õhtul käisime veidi linna peal veel ringi, sõime, ostsime kohalikku šokolaadi ja läksime magama. Järgmisel päeval jalutasime 7 tundi ringi, külastades mungakloostrit, II maailmasõja muuseumit, Kiievi monumenti Emake Kodumaa, väikest turgu ja kõike muud, mis tee peale jäi. Kõige põnevamaks kujunes siiski eilne päev, pühapäev.
Emake Kodumaa
Eile 8.00 väljus minibuss lisaks meile veel 7 inimese + giidi + bussijuhiga. Kokku oli meid seega 11. Esimese asjana sain kohe masina, millega mõõta radioaktiivsust. Seda tegin ma terve päev igal pool, kus käisin. Normaalseks tasemeks on kuskil 0,3 ja alla selle.
4.reaktori ees ehk reaktori ees, mis 1986.aastal plahvatas. Pildil on mul käes see masin, millega sai mõõta radioaktiivsust. Normaalseks tasemeks on 0,3 ja alla selle, kuid pildilt on näha, et mitmesaja meetri kaugusel reaktorist on tasemeks 2,64.
1986.aasta aprillis kaasnes reaktori purunemisega suure koguse radioaktiivse aine paiskumine õhku. Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal ning eriti Valgevenes. Ligikaudu 17 miljonit inimest said radioaktiivsest ainest kas siis suuremal või väiksemal määral kahju oma kehale, ainuüksi Ukrainas suri veel 14 aastat pärast katastroofi 300 000 inimest kiiritustõve tõttu. Laiali paisatud radioaktiivse aine hulk ületas 400 korda Hiroshima pommitamisel tekkinut. Need arvud on üsna hirmuäratavad ja need emotsioonid, mis mind valdasid pärast seda päeva, on üsna kirjeldamatud.
Terve ala oli selliseid märke täis. See tähendas seda, et antud kohas oli eriti radioaktiivne koht, kuhu ei tohtinud lähedale minna. Üldiselt oli igal pool õhus üsna normaalne radioaktiivsuse tase, kuid maapinnale lähedamale seda masinat pannes oli näha, kuidas radioaktiivsuse tase aina tõusis. Tihti oli sammaldel radioaktiivsuse näit lausa üle 15, sest sammal on justkui käsn, mis võtab aineid enda külge.
Esimesena tegime peatuse mitmekümne kilomeetri kaugusel tuumaelektrijaamast, kus oli väike maha jäetud küla, kus elas täpselt üks inimene, 87-aastane vanaproua. Näha oli väga mitmeid vanu maju, poode, majade sees erinevaid ajalehti, riideid, nõusid jne. Kõik oli täielikult maha jäetud. See, mis ma seal juba nägin, tundus uskumatuna, kuid edasi suuremasse linna sõites ei suutnud ma üldse oma silmi uskuda ja see tegi lausa õnnetuks, mis seal toimus.
87-aastase vanaproua maja, kes on elanud üle 20 aasta täiesti üksi selles vanas külas
Samas külas asunud pood. On näha, et maja peale on kirjutatud "produktõ"
Kui jõudsime Prõpjati linna, olin ma küll täielikult hämmeldunud. Juba enne katastroofi oli see linn täis mitmekorruselisi kortermaju, seal oli diskoteek, spordihoone, lõbustuspark. Giid ütles ka, et tänaseks oleks see linn kindlasti kuskil kolm korda suurem ja tegevusi, mida teha, oleks seal meeletult. Iroonilisel kombel pidi paljude asjade, ka lõbustuspargi avamine toimuma 1.mai 1986, kuid 26.aprillil plahvatas tuumaelektrijaam ja samaks päevaks oli terve linn evakueeritud. Kunagi tagasi ei läinud sinna keegi.
Ma usun, et need pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, mistõttu lisangi pildid meeldejäävamatest kohtadest selles linnas.
Prõpjati linna kino
Spordihoone
Lõbustuspark, mille avamine pidi toimuma 5 päeva pärast
Lõbustuspark
Kool
Klassiruum koolis, mis oli täis gaasimaske
Lasteaed
Leidsin internetist pildi, kus on võrdlus, milline oli ujula veel 10 aastat pärast õnnetust (1996) ja milline on see praegu
Masin näitab 6,72. Tuletan meelde, et normaalne on 0,3
Staadion 5000 inimesele
Nagu näha, on aastad teinud oma töö. Viimase asjana päeva lõpus ronisime 16-korruselise korteri katusele, kust oli näha kõiki kohti, kus olime päeva jooksul käinud. See vaatepilt tegi päris kurvaks, sest aeg oleks nagu seisma jäänud. Võis näha seda, milline see linn oli 29 aastat tagasi, kuid samas oli kõik täiesti teistsugune. Puud igal pool, hooned lagunesid, kõik nägi välja lihtsalt nukker.
Ma olen reisinud küll palju ja näinud igasuguseid asju, kuid see oli küll midagi sellist, mida mu silmad varem pole näinud. Unustamatu päev.
