I wake up and adore you more every day.

Heeeii mu armsad ja andestust, et olen jätnud jälle nii pika pausi, aga see kool võtab iga päev nii palju energiat ja väsinuna ning natuke kurvemas tujus on võimatu kirjutada head postitust, seetõttu olen pidanud lükkama siia kirjutamist niiii palju edasi, aga siin see on lõpuks.

Kooli lõpp läks eriti hulluks kätte ja iga öö sai ikka korralikult veeta tunde õppides. Hinnetega saab selles mõttes rahul olla, et neljad-viied, aga arvestades neljade kogust, ei saa nii väga rahul olla. Matemaatika keskmise hindega 4.7 ja ajalugu keskmise hindega 5.0 oleksid võinud ikkagi viied ka tulla, aga milleks? Ausalt, mida iganes, lõpus oli lihtsalt see tunne, et peaasi et löön neljade-viitega läbi ikka see veerand ning mõnes mõttes andsin isegi alla. Enam sellist veerandit ei tule ja järgmistel veeranditel teen kõik asjad õigel ajal ära ja saan paremaid hindeid. Kindlasti!

Käisin vahepeal YFUs ka lepinguvestlusel ära ja kirjutasin lepingule alla. Leping on nüüd viidud ja taganemisteed enam pole. Kui ma õigesti mäletan, siis peaksin vahetusaastal olema 24.juuli 2013-2.juuli 2014, ehk kolm nädalat vähem kui üks aasta. Ma olen nii põnevil, ma tunnen, et vajan seda aastat igas mõttes. Esiteks tahan ära saada sellest igapäevarutiinist, tahan õppida ennast rohkem tundma ja näha milleks olen võimeline ja muidugi kõik uued tutvused, uus keel, uus kultuur, uued kombed.. Kõik on uus. Vahetusaastal tahaks ainult edasi tegeleda laulmisega ja oleks perfektne, kui peres, kuhu satun, on klaver. See oleks lihtsalt perfektne, aga eks näeb, mis tulevik toob ning millise perekonna saan, igatahes on mida oodata ja juba 9 kuu pärast on minek. See tundub nii uskumatu ja ma olen nii õnnelik!!!

Üldse on kirjeldamatu see, mis viimasel ajal toimub. Mu ümber on niiii palju inimesi, kes teevad mind nii õnnelikuks. Hakkasin vahepeal suhtlema ühe tohutult armsa poisiga, kelle nime ma igaks juhuks ei maini, teades, mis valed kuulujutud võivad sellest tekkida.. Ja tundub uskumatu, KUI sarnane võib üks inimene olla sinuga mõtlemiselt. Ma olen elus kokku puutunud väga paljude väga eriliste, heade ja toredate inimestega, aga keegi pole nagu tema. Vahel temaga rääkides tunnen nagu ta räägiks minu eest, sest see kõik on lihtsalt niiii minu moodi ja täpselt minu mõtted. Nagu see tunne on kirjeldamatu, et üldse võib olla nii sarnane inimene, kes tunneb täpselt samamoodi ja mõistab 101% kõike ning reaalselt hoolib muredest, mida rääkida. Kui te ütlete, et selline asi pole võimalik, siis ma arvasin sama, et sellist inimest ei eksisteeri, aga nii see on ja appi ma olen nii õnnelik. Kõik teeb nii õnnelikuks ja ükskõik kui halb on päev, on see ÜKS inimene, kes suudab ainult paari lausega teha kõik paremaks. Üldse pärast neid viimase päeva vestlusi "oma teise minaga" olen hakanud jälle mõtlema, et ma olen ikka nii õnnelik inimene. Mul on maailma parimad sõbrad ja perekond, mul on olemas kõik eluks vajalik ja kõik on lihtsalt nii hästi. Selline asi teeb ikka õnnelikuks küll :)

Aga olge tublid, ise lähen homme klassi ja paralleeliga Londonisse, tulevad ülilahedad päevad! Nautige vaheaega, olge rõõmsad, ärge haigeks jääge, ärge tülitsege ja hoidke lähedasi! Musid-kallid :)

Well, there comes a time in your life when you realize something. You realize that you love your life, you love your friends, you love your family, you love everyone, you enjoy the time you are with your friends, you enjoy spending time with your family, you feel comfortable where you are, you love the things you do, you share your love and your smile, you share a smile to the mirror and realize that you are HAPPY.

I think that the whole point of being with someone is so you can talk to them and let go of everything; and even when you're at your worst, they still like you, they still want to speak to you and care about you.

Tsauki jälle, sõbrad! :)

Pole kirjutanud jälle umbes kolm nädalat, sest koolis on ikka niiii uskumatult kiire ja igal vabal momendil ma kas magan või õpin. No mitte päris nii hullult, aga umbes nii on. Kuigi vahepeal on kopp ikka päris ees ja tunne, et enam küll ei jaksa, siis samas koolis on ikkagi nii hea. Pole seda tunnet, mis suvel, et kuidagi lolliks jäänud ja tegelikult isegi õppimine on hea. Uute teadmiste kogunemine on hea ja sõbrad on head. Pole nii hullu sellel koolil midagi. Ükskõik kui raske on. Eriti kui veel hinded on head, mida mul praegu ka on. Teen kiire ülevaate, mis toimunud siis on..

Kui postitus juba kooliteemaliselt hakkas, siis jätkan ka sellega. Käsil ongi nüüd 9.klass ja ka muusikakooli lõpp. Head asjad tulevad Sinuni läbi raskuste, mis tähendab, et olen igati valmis see aasta vaeva nägema heade tulemuste nimel ja loomulikult ka pisaraid valama, mida olen pidanud juba läbi elama. Endiselt on terve kooli peale üks õpetaja, keda ma lihtsalt ei suudagi vist kunagi sallida, aga see selleks. Tuleb üle elada. Praegu on hinded megahead nagu ka eespool juba märkisin, inglise keeles on küll veidikene nukker seis, aga küll selle saab ka ära parandatud. Muusikakoolis on märgatavalt raskem, kui eelmisel aastal ja klaverilood mitu korda keerulisemad, kuid ega iga aastaga lähebki raskemaks, see on normaalne. Viimane aasta veel pingutamist muusikakoolis ja lõpetatud see saabki. Loodetavasti positiivsete tulemustega :)

Kuna kooliajal räägin ma oma postitustes põhiliselt koolist, siis peab olema ikkagi ka mingi muu teema peale kooli. Niisiis jällegi üks mu lemmikutest teemadest - vahetusõpilaseks minemine järgmine suvi. Kes veel ei tea, siis asi on nüüd kindel. Sain YFUst jaatava vastuse ja otsustati, et olen sobiv inimene vahetusõpilaseks minemiseks. 3.septembril saadeti mulle kutse valimispäevale, mis toimus 8.septembril YFU kontoris. Valimispäev kestis 5 tundi, mille jooksul mängisime, sõime, lahendasime juhtumeid ja tegime individuaalintervjuusid ning kõige selle käigus selgitati välja, kes on sobiv, et minna aastaks vahetusõpilaseks ja kes mitte. Kaks päeva pärast valimispäeva ehk 10.septembril saabus minuni vastus:

Lugupeetud Liisa Naur,

Meil on hea meel Sulle teatada, et oled YFU õpilasvahetusprogrammi vastu võetud.

Kahjuks ei valitud sind aga stipendiumi kandidaadiks.

...kui nägin seda meili, siis hakkasin öösel 12 paiku õnne pärast nutma. Olen elus peale seda nutnud umbes kaks korda õnnest ja ma olen tõesti niiiiiiii õnnelik, et nüüd on see kindel minek, vaja veel ära täita ainult leping. Kindlasti mõtlevad nüüd paljud, et miks ei valitud mind stipendiumi kandidaadiks. Stipendiumi kandidaadiks ei saadudki mind tegelikult valida, sest stipendiumi saavad taotleda ainult need, kes lähevad vahetusõpilaseks kuskile Euroopa riiki, kuid kuna mul on plaanis minna Ladina-Ameerikasse, täpsemalt Tšiili, siis mul polnud stipendiumi taotlemiseks isegi võimalust. Vot nii on lood. Ehk juuli 2013-juuli 2014 viibin Tšiilis, õpin Ladina-Ameerika tantse ja puusasid liigutama, saan tuttavaks uute inimestega, saan selgeks hispaania keele ja mis põhiline - kogemusedkogemusedkogemused!! SOOOOO HAPPPPYYY :)))

Operatsioonist räägin ka siis kiiresti, mis pidi alguses olema 15.märtsil, kuid lükati edasi 12.septembrile ning oleks pidanud olema nädal tagasi. Kuna olin alles hiljuti vägaväga haige, käisin üks hommik isegi haiglas, sest pärast 8 tundi oksendamist oli olemine väga sant, siis ei saadud mulle 12.septembril veel mandlioperatsiooni teha, sest väike viirus oli veel sees, mistõttu lükati operatsioon JÄLLE edasi, seekord siis 5.oktoobrile ja lõplikult ma loodan.

Aga eks ma õpingi nüüd kiiresti veel viimased asjad ära ja lähen Grete juurde. Tähistame 8 kuud esmakordsest nägemisest. Väike tee-klatši-tüdrukuteõhtu tema pooool :) Mu vanemad on hetkel reisil, nädal aega juba olnud ning järgmine reede tulevad tagasi. Evert on ka sõjaväest kodus nüüd, kasvatab siin vaikselt juukseid tagasi :D

Aga olge kõik tublid, õppige hästi, hoidke positiivset mõtlemist ja ära kooliasjadega üle koormake ja muretsege! Varsti on vaheaeg, ainult kuu aega veel! Ja täpselt kuu aega on ka klassi ja paralleeliga Londonisse minekuni. On mida oodata! :) Tsaukitsaukitsauki kõige armsamad! :)

I wake up in the morning and I see that flower, with the dew on its petals, and at the way it's folding out, and it makes me happy, she said. It's important to focus on the things in the here and now, I think. In a month, the flower will be shriveled and you will miss its beauty if you don't make the effort to do it now. Your life, eventually, is the same way.

A friend accepts as we are yet helps us to be what we should.

Heiheihei!! :)

Ma ei tea, miks jälle on nii pikk paus kirjutamisse sisse jäänud, ilmselt sellepärast ikkagi, et pole koguaeg viitsimist siia kirjutada, eriti kui midagi meeletult märkimisväärset pole juhtunud, aga here I am oma uue blogipostitusega.

Vahepeal olen suutnud jälle päris palju korda saata - trenni teinud, Carolini ära näinud, Henriga lolli mänginud, Andriga pead ringi ajanud ja ta klaverimängu pidanud kannatama, Karliga söömas käinud ja temalt mõnitusi kuulnud, Gretega nutnud ja naernud ning küpsiseid söönud ja teed joonud, Cälli juures väikses majas olnud, esimest korda elus ise autoga sõitnud, maleva kokkutulekul käinud, Soomes õega šopanud ja lõbustuspargis käinud, Margoti huumorisoont talunud, Leenu juures olnud, Cälli vanaema juures käinud, Evertit näinud, Rometiga haigeid mõtteid jaganud, Leenu massaažisalongis käinud, langevat tähte näinud, Robi näinud, Rometiga pikki telefonikõnesid pidanud, teatris käinud, vahetusõpilaseks minemise jaoks taotlusankeeti täinud ja lugu endast kirjutanud, Andriga meie lemmikut caesarit Leenu juures nautinud, lahke leedi ja kitsi leedi dollarinaljade üle naernud, Leenule väike sünnipäeva üllatus tehtud. Ehk jah, päris palju olen vahepeal korda saatnud, aga nüüd ka tähtsamatest asjadest täpsemalt.

Alustangi siis tänase päevaga (nüüd juba eilsega). 31.august on teadagi mu kõige armsama neiu Leenu sünnipäev. Kuidas saakski see mööduda ilma mingi üllatuseta? Niisiis hakkasin juba augusti alguses planeerima talle väikest üllatust. Lõpuks kujunes see välja nii: kutsusin 10 tüdrukut, koos iseendaga 11 tüdrukut, ööl vastu 31.augustit kella 23.50ks Leenu maja ette. Sealt läksime 00.00ks üleskorrusele ja hakkasime laulma sünnipäevalaulu. Olin eelnevalt teinud Leenule suure plakati, kus oli peal palju pilte temast koos erinevate sõbrannadega. Siinkohal tänan Gretet, kes aitas seda valmistada! Lisaks plakatile tegin ise ka A2 formaadis sünnipäeva kaardi, mille peal olid samuti meie pildid ning sisse kirjutasin terve A3 täis pikka juttu. Cälliga kahe peale kinkisime suure karbi, mis oli komme täis. Ostsime veel õhupalle ning enne Leenu juurde minekut käis hull teamwork - õde pumpas õhupalle täis, issi tegi sõlme peale ja ma kirjutasin õhupallidele. Niimoodi kokku 15 õhupalli. Tegime Cälli, Mirjami ja Heleene Aleksandraga päev varem veel Leenule koogi ka. Eile 23.20 sõitsime issiga minu juures välja, auto peal kook, õhupallid, plakat, mu kaart ja 3 kotti. Üks kingitus jäi veel koju ka, aga sellest ei saa ma rääkida, sest Leenu pole seda veel näinud. 23.50 saime tüdrukutega kokku ja helistasime Leenu emale, et ta meid sisse laseks. Leenu oli kergelt šokis vist.. Ütlesime talle, et tal on 15 minutit nüüd aega, et panna riidesse ja dresscode on must. Siin kohal pean ütlema, et kõik olid veel mustades kleitides ka, mis tegi kogu loo eriti lahedaks. Kõigest 15 minutit enda sättimiseks oli tal aega seetõttu, et 00.15 tuli maja ette limusiin, millega käisime sõitmas. Tagasi Leenu maja ette jõudsime limuga 01.15. Kõigi emotsioonid olid ületamatud. Õhtu jätkus juttu rääkides ja muid asju tehes. Need teavad, mida mõtlen "muude asjade" all, kes seal ise olid ;) Päeval käisime linnas söömas ja läksime tagasi Leenu juurde, sest mul oli väike palavik ja väga halb olla, mistõttu oli püstiseisminegi omaette katsumus. Veidi pärast nelja pidin koju tulema, sest olemine oli tõesti halb. Loodan, et mu parim sõbranna jäi sünnipäeva ja kinkidega rahule :) Armastan Sind!

Mis oleks postitus ilma selleta, kui ei räägiks ühest tähtsaimast teemast enda jaoks tuleviku mõttes ehk järgmine aasta Tšiili minekust. Täitsin nüüd lõpuks ära ka vajaliku taotlusankeedi ning kirjutasin endast loo neile, no nt millega tegelen, suhetest perekonnaga, koolist, hinnetest, keeltest mida õpin, millega mulle meeldib tegeleda jne. Tegin ka koolitunnistusest koopia ning issi viis kõik asjad YFUsse ära (kui keegi veel ei tea, siis see organisatsioon, mille kaudu üldse lähen vahetusõpilaseks). 8.septembril kutsuti mind valmispäevale, mis on siis järgmise nädala laupäeval. Lugesin täpsemalt ka, mida valimispäev endast kujutab. Põhimõtteliselt on see pigem tutvumispäev, kus tutvun sellega, mida vahetusaasta endast tuua võib, milles YFU programmid seisnevad ning mida YFU minult ootab. Valimispäeva eesmärk on inimeste rohkem tundma õppimine, kes tahavad minna vahetusõpilaseks ning peamiselt jälgitakse seal suhtlemis- ja argumenteerimisoskust. Siis on ka grupitööd, et saaks näidata oma isikupära ja ainulaadsust ning on ka individuaalvestlus. Kõik see kokku kestab umbes 5 tundi. Ütleme nii, et natuke närviliseks teeb see kõik, eriti kõhedaks võttis see osa, et "on tähtsaim siiski näha Sinu isikupära ja ainulaadsust.." Eks näeb, mis saab, igatahes megaexcited olen hetkel.

Eelviimane asi, millest täna kirjutan, on Everti väike üllatus meile. Niisiis helistas ta mulle 28.augustil, kui olin koolis õpikuid ja töövihikuid võtmas, et küsida, kus ma olen. Kui ütlesin, et koolist võtsin just õpikud ära ja räägin nüüd klassikaaslastega niisama juttu, siis ütles ta, et tule kooli ette. Ja kes ootas mind kooli ees? Ilmselgelt mu armsaim sõjaväes olev vend. See oli niii armas üllatus ja uskumatult hea oli teda näha ikka. Mul on parim vend. Ja loomulikult on ka õde parim.

Viimaseks nüüd kõigi lemmikteema - KOOOOOOOL, kuna täna on siiski 1.september ja pean juba 9.00 koolis olema, sest esineme segakoori pooliku koosseisuga 5.-8.klasside aktusel kell 10.00 ning kell 11.00 ka enda aktusel ehk 9.-11.klasside aktusel. Pärast enda aktust esineme ka 1. ja 12.klassi aktusel ehk esimene päev koolis kisub juba pikemaks kui tahaks. Ma ei teagi, mida sellelt kooliaastalt oodata. Kindlasti tuleb see pingeterohkem kui eelnevad, sest lõpetan lisaks põhikoolile ka muusikakooli, mis tähendab minu jaoks kolme eksamit ka muusikakoolis. Üritan see aasta õppimise koha pealt võtta rahulikumalt, et mitte ennast täitsa läbi kurnata. Muidugi üritan õppida enamasti viitele nagu ka see aasta - aastas 2 nelja. Paar nelja ette-taha ei tee paha ehk võtan põhiliseks eesmärgiks lihtsalt 9.klassi lõpetamise neljade-viitega, millega saan kindlasti hakkama. Muusikakooli lõpetamine kiituskirjaga meeldiks mulle rohkem kui enam, mis tähendab ainult ühte - läbi raskuste tähtede poole ja ilusat kooliaastat, sõbrad! :)

Suvi.. Minu suvi.. Ilmselt parim siiamaani, sest olen õppinud hindama asju, mida varem ei osanud. Kurb, et see läbi on? Võimalik, aga ei mingit hala sellel teemal, sest elu ei saa koosneda ainult suvest ja puhkusest, see tuleb välja teenida. Peab läbi elama raske kooliaasta, et saaks järgmist suve veel rohkem nautida. Jään seda suve meenutama kui heade inimeste suve just seetõttu, et tutvusin paari inimesega, kes said suvega lähedasemaks, kui oleks osanud arvata. Suvel sain välja visata mõtetest ja oma päevadest halvad inimesed. Aitäh kõigile headele inimestele, kes mind igapäevaselt ümbritsesid ning tegid mu suve paremaks. Suvi 2013, umbes 280 päeva pärast kohtume!

Live so that when people think of integrity, enthusiasm, commitment, and caring, they think of you.

Nu terekest jälle, kes te olete vaevaks võtnud mu blogi lugeda. Siin siis mu järjekordne postitus mu elust ja suvest. Siit mu väike positiivne postitus, mis on põhiliselt suunatud kõigile headele inimestele.. Loete, siis mõistate :)

Täna alustaksin sellega, et see suvi on kindlasti olnud kõige parem, vabam ja maxlebo peal väljas olev. Kuskil 4 kuud tagasi oli mu elus raske aeg.. Pärast seda olen ma ennast nii paljudest uutest külgedest avastanud, ma olen muutunud nii palju positiivsemaks ja oskan palju rohkem hinnata seda, mis mul on. Ma olen leidnud endas, hmm, no kuidas öelda.. Teatud moodi rahu, mille tunne on lihtsalt niiiiii hea!! Seetõttu on ka suvi olnud nii hea ja möödunud nii hästi, sest oskan võtta nüüd kõike vabalt ja tunda rõõmu pisiasjadest ning nautida, lihtsalt nautida ning olla õnnelik :) Loomulikult pean selles tänama ka oma kõige imelisemaid ja fantastilisemaid vanemaid, kes on toetanud mind kõigega ja mõistnud mind igal sammul. Ja otseloomulikult ka oma kõige paremaid sõpru. AITÄH :)

Viimati kirjutasin blogisse, kui tulin malevast tagasi. Sellest ajast peale on päris palju huvitavat juhtunud. Põhiline muutus mu igapäevaelus on see, et sain tuttavaks ühe tohuuutult toreda ja armsa poisiga, keda tegelikult mainisin ka eelmises postituses, aga kellega olen hakanud nüüd päris tihedalt ikka suhtlema. Igas õhtus, kui mitte ka päevas, on niiii palju lõbu ja naeru ning lõpuks leidsin jälle inimese, kellega saan olla 100% mina :) Timmis sõge konn oled ikka. Kes teab see teab. Lisaks talle olen leidnud jälle kaks niiii mõistvat ja armsat ja hoolivat poissi, et mõtlen kohe, millega ma olen ära teeninud kõik need head inimesed enda ümber?! Jah, see oli kompliment kõigile mu sõpradele. Te olete parimad :) Ja kui teema juba sõpradele läks, siis pean ära mainima ikka oma vaieldamatud parimad beibed, kes teavad, kes nad on. Üks neist tudub nii armsalt nagu beebi hetkel mu kõrval ning juhuslikult on sellel samal beebil täpselt kuu aja pärast ka 15.sünnipäev, mida hakkasin juba eile planeerima, et kõik oleks täiuslik.

Mõnusalt kõrbenud olen ka hetkel. Kaks päeva järjest on liikumine-astumine-istumine-sportimine päris valusad olnud, sest ühel päeval käisime Grete ja Eliisiga rannas ning enne seda olime Gretega veel tema pool kahekesi, kus päike ikka haigelt küttis. Mõnusalt sai kõik emotsioonid ka endast välja räägitud.

Vahepeal olen veel paar korda Rometi juures käinud, Leenu juures elasin paar ööd ja kui see ainult võimalik oleks, siis tegelikult elakski terve suvi Leenu juures. Teine kodu mul. Kinos olen käinud, päevitanud,  arbuusi söönud, jäätisekokteile joonud, tervislikult toituma hakanud, keeliteadlaseks hakanud, õega pulli visanud, trennis käinud, musklit teinud, Grete twitteris teiste tweete lugemas käinud, inimesi stalkinud, vennal sõjaväes külas käinud (hiljem räägin pikemalt), Cälli ja Leenuga järgneva 5aasta to-do-listi teinud, Keviniga ratastega võidu sõitnud, Henriga maadelnud, Gretega palju koos olnud, Andrit mõnitanud ja talle vett peale kallanud jnejnejne.

Venna külastusest sõjaväkke.. Kes veel ei tea, siis 11.juuli läks mu kõige parem big brother Evert Paldiskisse sõjaväkke, kus ta on järgnevad 11 kuud. Ütlen ausalt, et pole just väga selline inimene, kellel hakkaksid millegi peale lihtsalt pisarad voolama. Just nimelt seda hakkasid need pisarad tegema kohe, kui nägin Evertit. Ma ei tea, kust need tunded järsku tulid ja MIKS ma täpsemalt hakkasin nutma, ilmselt rõõmust, sest polnud teda kuu aega näinud juba, aga igatahes oli niiiii hea teda näha. Tõsiselt, mitte ükski inimene ei saa olla niiii ilus ilma juusteta, kui seda on Evert. Ta on ikka nii tubli ja see sõjavägi on ikka üks päris hull koht. Juba esimesel nädalal valiti ta rühmaülemaks ja rääkisime pikalt sellest, mis ta teinud on, kuidas kõik toimib, söögist, relvadest ja üldse tema viimaste nädalate tegemistest. Loodan, et näen teda juba varsti jälle. Evert on ikka kõige parem vend.

Viimane teema, millest räägin pikemalt täna, on mu 2013/2014. õppeaasta ehk aasta pärast põhikooli lõppu, mil tahan kindlasti minna vahetusõpilaseks. Selles idees, et minna aastaks vahetusõpilaseks, olen olnud niii kinni juba paar aastat. Kui Evert käis kolm aastat tagasi vahetusõpilasena Saksamaal, siis tuli mul kohe mõte, et tahan kogeda sama, kuid midagi veel lahedamat ja teistsugusemat. Kui käes oli 8.klassi kõige hullem tuupimine, siis mõtlesin, et tõsiselt, pärast põhikooli tõmban siit Eestist murede seest ära ja lähen kaugele, kuskile väga kaugele. Esimene mõte, mis jäi mulle kauaaaaks pähe, oli Hiina. Paljud ei mõistnud minu mõtet Hiina suhtes ja ei toetanud mind sellega. Neid oli ikka päris palju. Mind ei huvitanud kohe üldse ning tegelesin asjaga edasi, sain kokku tüdrukuga, kes käis 2 aastat tagasi Hiinas vahetusõpilasena. Ei tahaks just öelda, et ta jutud Hiina kohta mind ära hirmutasid, kuid juba ainuüksi see, et ta ütles, et hiinlased on niii kinnised inimesed, tõmbas mind veidike tagasi. Hakkasin mõtlema ka sellele, et tegelikult räägitakse seda keelt siiski ainult Hiinas ja KUIGI oleks tohuuutult lahe kunagi ikkagi hiina keel ära õppida, siis aastaks ma sinna päris minna ei tahaks. Teine variant oli kohe hispaania keel. Ma olin kindel, et hispaania keel peab olema see, mida õpin. Sellega kaasnes küsimus, et KUHU minna, sest neid riike, kuhu saab minna YFUga vahetusõpilaseks ning kus räägitakse hispaania keelt, oli lausa 7. Juba alguses eemaldasin enda nimekirjast kuskil 4 riiki ning lõpuks jäi õhku kaks riigi - Argentina ja Tšiili. See otsus tuli kõige raskemalt. Uurisin issiga mõlema riigi kohta palju ning lõpuks, pärast pikka otsustamist, jäi siiski Tšiili peale. Ostsin nüüd ka raamatu "Minu Tšiili", kus üks 16-aastane tüdruk räägib oma vahetusaastast Tšiili ning no juba selle raamatu sirvimine andis mulle nii palju soovi juurde seda tõesti teha ja sinna minna. Järgmine suvi, pärast lõpetamist, on siis juulis minek :):) Ma olen kindel, et sellest tuleb mu elu huvitavaim aasta. Kohe kindlasti. Teen siis endale ka teise blogi, mille pealkirjaks saab "Liisa imeline reis Tšiili" või midagi muud huvitavat :D Niimoodi mõtlema hakates jõudis kohale, et see on juba 11 kuu pärast. Ainult. NIIII LAHE! :)

Selleks korraks ongi siis kõik. Olge kõik tublid ja NAUTIGE SUVE! Nautige veel seda viimast kuud vabadust ja rõõmu ja kaua magamist :)


It must be born in mind that the tragedy of life doesn’t lie in not reaching your goal. It lies in having no goal to reach. It is not a calamity to die with dreams unfulfilled, but it is a calamity not to dream. It is not a disgrace not to reach the stars, but it is a disgrace not to have any stars to reach. Not failure, but low aim, is the real sin.

That some achieve great success, is proof to all that others can achieve it as well.

Tsauki kõigile :)

Oeh suvi on möödunud nii kiirelt, ma pole jälle mingi kuu aega kirjutanud, sest käisin vahepeal malevas 3 nädalat. Praegu rohkemast ei räägigi kui Paula sünnipäevast ja malevast, muu tundub nii kaugel minevikus olevat ja tähtsetu, et ei vaja rääkimist.

10.-11.juuni käisime Märjamaa lähedal Paula maakodus ta 15ndat sünnipäeva tähistamas tüdrukutega. Ma läksin juba varem, enne teisi koos Paulaga sinna, sest ma ei viitsinud bussiga minna. Jälle üks megamõnus õhtu parimate neiude ja hea söögiga. Ööni istusime lõkke ääres ja laulsime laule, hiljem veel tegime toas väikse istumise sünnipäevatordi, maasikate ja sooja teega. Ühesõnaga väga armas ja rahulik õhtu :)

Ja pean veel mainima, et sain vahepeal tuttavaks ja hakkasin suhtlema kahe väga armsa ja toreda poisiga. Ilmselt need inimesed tunnevad ennast ära, kellest praegu räägin :)

Nüüd siis räägin malevast.. Juba ammu rääkisime Henriga, et suvel peame koos malevasse minema. Alguses ma ei saanud kohta, aga kuna nii paljud ütlesid kohast lahti, siis vabanes ka minu jaoks ning jäi veel üks lisakoht isegi, seega otsustasin Paula kutsuda, kes alguses ei tahtnud üldse tulla, kuni moosisin teda ja ta nõustus. Niisiis 25.juuni oli minek Valgjärvele. Meie grupis oli 15 inimest: 8 poissi ja 7 tüdrukut + veel kaks rühmajuhti - Kai ja Keiu, kes olid tõesti megamegalahedad, poleks osanud paremaid lootagi. Meie punt oli üldiselt täis andekaid kujusid: enamasti kõik tegelesid muusikaga või olid lihtsalt andekad spordis. Juba sinnaminek oli nii naljakas ja rongis tegime tutvust esimeste inimestega.

Valgjärvel ööbisime Valgjärve Koolis, mis enam ei tööta, ainult raamatukogu töötab ning inimesed käivad seal igapäevaselt. Koolimajas ööbisime klassiruumides. Alumisel korrusel oli telekaruum, võimla koos kossuväljaku ja võrguga, jõusaal, klaverituba ning raamatukogus ka kolm arvutit, kus võisime käia. Kooli ees oli jalkaväljak ja võrguväljak. Ütleme nii, et puudu ei jäänud millestki.

Esimesel päeval juba mängisime kaardimänge koos ja tutvusime ning juba kolmandal päeval mängisime isegi tõde&tegu. Maleva kõige hullem asi oli siiski retsimine, mis oli oodatust küll mitu korda leebem, aga leiva söömine koos kange sinepi, vorsti ja vahukoorega oli piisav, et terveks õhtuks olemise halvaks teha :D Aitäh teile, kallid hundid Tristan, Kärt ja Silja! Siis pean rääkima veel kindlasti ühe rühmajuhi Keiu külaskäigust meie juurde. Ühel päeval pärast pikka, vägaväga väsitavat tööpäeva, kui olime just söömast välja tulnud, oli meie kohviku ees üks rühmajuht Kai, kes ütles, et tal vaja meie rühmast kahte head maasikakorjajat enda rühma kaheks päevaks, sest neil nii palju maasikaid ja neid grupis ainult 12, seega nad ei jõua kõiki korjatud. Ta käitus väääga ülbelt ja kõik mõtlesid, et no mis nüüd toimub. Lisaks sellele ütles Kai, et nende grupp pole mingi luuserdajate kamp, sest nemad kell 5 tööle ja neil öörahu juba kl 10. Kai valis välja Triinu ja Tristani ning ütles, et nad jookseksid kiiresti kooli ja võtaksid kahe päeva asjad kaasa. Kõik olid kergelt šokis. Kooli tagasi jõudes saime teada, et see oli olnud ainult nali ning selliseid on varemgi tehtud. Tegelikult pidi meie juurde tulema alguses seda "nalja" tegema mingi mees öösel ning ütlema, et dvj kõik peavad asjad kokku panema kiiresti, et hommikuks jõuda maasikaid korjama teise Eesti otsa. Meile tehtud nali oli siiski leebe võrreldes öise häirega :D

Mainimata ei saa jätta ka malevapulma, kus abiellusime mina ja Henri. Pulmad toimusid pühapäeval ning kolmapäeval oli pruudi valimine ja reedel peigmehe valimine. Valimised toimusid nii, et kolmapäeval pidid tüdrukud tegema kõike poiste jaoks: hommikul neile taldrikud panema ja süüa tõstma, päeval riideid pesema, massaaži tegema jne, mida iganes poisid palusid. Õhtuks tegid nad meile ülesanded, mida pidime täitma ning nad panid punkte meie tegevuste eest. Õhtul sain vist kõigilt poistelt maksimumpunktid kõikide ülesannete eest ja üliülilahe õhtu oli :D Reedel oli meie kord tagasi teha. Poisid tegid meile õhtuks 4 ülesannet, me tegime neile 7. Näiteks käskisime neil silmad kinni teha lahti hammastega rinnahoidja, mis oli padja ümber. Samuti pidid nad tegema laulu ning ära õppima ka kõhutantsu ja vogue ning meile esitama. See kõik oli niiii naljakas :D Lõpuks võitiski Henri ning tundus koomiline abielluda parima sõbraga, aga pulmad olid megaaalahedad. Õhtuks olid kõik oma rolli sisse elanud ning nalja sai KUI PALJU! Seda siia kirjutades mõtlen, et meie Valgjärve II rühm oli ikka kõige lahedam ja parem ja ma igatsen kõiki juba nii väga. Pean veel mainima, et Henri on ikka kõige parem ja olen nii õnnelik, et ikkagi läksin malevasse, kuigi alguses üldse ei tõmmanud :)

Peaaegu igaõhtuseks kujunes ka teatud seltskonnaga lihtsalt istumine ning kitarri saatel laulmine. Tihti peale võis leida meid ka klaveritoast kas improviseerimast või niisama laulmast. Selles suhtes vedas ikka jah, et meil oli nii palju muusikaga tegelevaid inimesi, kes jagasid minuga sama kirge :) Maleva alguses, kui oli veel jalka EM, siis seda sai ka tihti kuttidega vaadatud ja naljakas mõelda, kuidas alati mina olin teise tiimi poolt kui kõik teised. Näiteks Saksamaa-Itaalia mängus olid kõik Itaalia poolt ja ma üksi Saksamaa poolt. Samamoodi Hispaania-Portugali mängus olid kõik Hispaania poolt, ma üksi Portugali :D Et mul oleks tulevikus hea mälestustele mõelda, siis pean siia mainima ka õhtut, kus tegime Rasmusega veesõda pesuruumis :D ja mainima peab ka õhtut, kus hiilisime kahe ajal Oliveriga aknast välja kiige peale istuma ja juttu rääkima. Appi, need mälestused on tõesti nii head ja nii tore mõelda, et sain tuttavaks nii paljude imeliste inimestega :)

Hetkel rohkemat ei kirjutagi. Homme Tristan minu poole (maleva võrguäss). Hakkame vaikselt malgatuse video kokku panema kokkutuleku jaoks. See kujuneb päris pikaks tööks ilmselt, aga tasa sõuad, kaugele jõuad.

Olge kõik tublid, üritan kirjutada nädala lõpus uuesti. Tsauuuu! :)

I don't regret the things I have done or the things I have chosen not to do because what ever I have done, I must have done something right because I ended up with you.

Live everyday like you're a fucking queen

Tervitused kõigile blogilugejatele!

Margot jõgiste:
Ma lugesin su blogikest ja nüüd ma päris kuri.......... MIKS SA ENAM EI KIRJUTA EDASI SEDA?????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????NAGU SAY WHAAAAAAAAAAAAAATTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTT

Ma pole kirjutanud ikka väga mitu kuud, kui mitte juba pool aastat. Hakkan tänasest uuesti blogi kirjutama, sest suvi on käes ning aega küllalt. Lisaks sellele ootavad päris paljud mu postitusi iga päev ja tean, et on mõningad, kes on kõik need kuud käinud iga nädal vaatamas, kas olen midagi uut kirjutanud. Here it is, mu väga pikk postitus, enjoy!

Kirjutan siia lühidalt, mis on toimunud vahepeal. Veebruari lõpus käisime kooli segakooriga Leedus, Kaunases konkursil, kus saavutasime 1.koha, Grand Prix ja kuldmedali. See oli väga awesome feeling, sest tegime ära ikka maailmatasemel kooridele ning see oli alles meie teine välismaal käik selle kooriga, mistõttu oli see eriti awesome, arvestades ka seda, kui vähe me tegelikult proove teeme. Imeline koor, parim lihtsalt!

2.märts, mis oli reede, tundus mulle olevat tavaline koolipäev. Kuna neljapäevasest koolist olin üsna väsinud, otsustasin minna ainult viimaseks tunniks kooli, sest pärast tunde oli plaanis minna Elisa ja Leenuga kinno nagunii. Mäletan seda päeva nii hästi. Pärast tunde olin veits linnas ja läksimegi kinno. Kino lõppedes ütles Leenu, et ta peab kiiresti jooksma, kuna ta ema ootab teda väljas ja Elisa ütles ka, et ta peab kiiresti jooksma bussi peale, mis läheb kahe minuti pärast. Mina ilmselgelt mõistsin, et kahe minutiga ei jõua ükski ilma supervõimeteta inimene bussi peale ning kõik tundus väga kahtlane. Mõtlesin, et on siis mis on ning helistasin Gretele, et temaga kokku saada ja koos koju minna. Bussi peal ütles Grete, et ta jättis võtmed koju, ma mõtlesin siis, et noh, mis seal ikka, las tuleb minu juurde. Koju jõudes hakkasin muretsema, et mul vist pole ka kedagi kodus, sest tuled olid kõik kustus ja võtmed olid kodus ka minul. Mõtlesin, et okei, koputan ja vaatan mis saab ning sain suurima üllatuse osaliseks - kõik mu kõige paremad sõbrad olid minu juures ning mulle oli korraldatud üllatuspidu, mis oli lihtsalt superarmas! Õhtu kujunes väga toredaks ning paljud jäid ka ööseks. Aitäh kõigile veel kord, kes ennast kohale vedasid ja mulle seda rõõmu valmistasid, olete parimad! :):)

Millalgi märtsis, kuupäevi nüüd täpselt ei mäletagi, käisime segakooriga ka Saksamaal. Ööbisime peredes ja meil oli kohuuutavalt armas ja vastutulelik pere! Ülekõige fännasin pereisa, kes rääkis ülisoravalt inglise keelt ja oli muidu lihtsalt megaaa igas asjas, lisaks veel supertark. Pean ära mainima Haribo poodi, mis oli ikka väga hiiglaslik ning kust sai päris korralikult komme kaasa ostetud. Mitte et neid oleks väga kauaks ka jätkunud..

Pean mainima ka seda, et käisin Uku Suviste ja Ott Leplandi naistepäeva kontserdil 8.märtsil ja ilmselgelt oli vahepeal ka Michael Buble kontsert, mis oli lihtsalt SUPERAWESOME. Michael Buble on imeline, parim laulja minu arvates igavesti. Lihtsalt ületamatud emotsioonid sellelt kontserdilt ja pean mainima, et ka soojendusbänd oli fuuucking awesome. Kõik oli nii superlahe ja ei jõua ära oodata, millal ta tagasi Eestisse tuleb.

Käisin üks nädalavahetus perega Soomes. Täitsa niisama. Issil tuli neljapäeva õhtul pähe, et võiks nädalavahetusel midagi teha ja reedel ostis piletid ära. Laupäeva hommikul läksimegi Soome, kus käisime šoppamas, Jurmala veepargis ja IKEAs. Ülinice nädalavahetus oma parima perega :)

Koolilõpp oli superkiire. Lihtsalt megakiire. Iga öö õppisin nagu hull. Uurimistöö tegemise aeg oli ka lihtsalt piinav. Aga see kõik oli seda väärt - nagu paljud juba teavad, sain uurimistöö + kaitsmise viie, ehk tasub rahul olla ja ööd, mil sai seda tehtud, tasusid ennast samuti ära. Füüsika tasemetöö läks veits halvasti, sain kolme. Tagantjärele mõeldes on see päris tobe, sest tegelikult polnud seal midagi tapvalt rasket, et teha ilusti viie peale ära. Ei teagi, mis juhtus. Tasemetöö tõttu tuli ka veerand kolm, mis on üleüldse nende aastate jooksul mu esimene veerand, mille olen kolme saanud. Kunagi on ikka esimene kord. Kokkuvõttes sain aastasse kaks nelja, mis on minu arvates väga hea tulemus. Neljad tulidki geograafia ja füüsika.

Lõpureisil käisime klassiga Rootsis. Esimene õhtu oli päris nukker. Kes teab, see teab. Teine õhtu ja öö olid vägaväga lahedad: sai tantsitud jälle legendaarses Ibizas ja jalgu väsitatud.

Eks ikka ei saa vältida ka suvel koolist mõtlemist. Järgmine aasta on põhikooli ja muusikakooli lõpp minu jaoks. Päris kurb, kuid samas tohutult lahe, sest pärast üheksandat on mul plaanis minna vahetusõpilaseks. Kuhu veel täpselt, seda ma ei tea, kuid kuskile, kus räägidakse hispaania keelt. Kardan järgmist aastat päris rängalt, sest tean, et see tuleb raskem kui kõik eelnevad aastad. Muusikakooli oleks päris tore lõpetada kiituskirjaga, kuid usun, et klaver veab mind alt. Eks näeb, mis saab, põhiline on see, et lõpetan mõlemad koolid ikka neljade-viitega, mida teen nagunii.

Tänaseks lõpetan. Saite ülevaate nüüd mitmest kuust ja tähtsamatest sündmustest. Luban, et sellist pikka vahe mu blogi kirjutamisse enam ei tule. Au kõigile, kes selle postituse üldse läbi viitsisid lugeda. Kõige paremat suve teile kõigile! :)


I love those moments when you just think, and you realize, how happy you actually are. At that moment in time, you can't think of anything that brings you down. You put everything negative aside and you just smile. Random bursts of happiness are fantastic.

It's amazing how one little conservation can change things forever.

Kirjutan nüüd tänasest blogi jälle, sest olen saanud päris palju riielda ja on endiselt inimesi, kes seda ootavad.

I love those moments when you just think, and you realize how happy you actually are. At that moment in time, you can't think of anything that brings you down. You put everything negative aside and you just smile. Random bursts of happiness are fantastic.Ma lugesin su blogikest ja nüüd ma päris kuri.......... MIKS SA ENAM EI KIRJUTA EDASI SEDA?????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????????NAGU SAY WHAAAAAAAAAAAAAATTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTTT